Jaanus Vaiksoo - "Suures summas"

Jaanus Vaiksoo esitas Tallinna Ülikooli Eesti keele ja kultuuri teaduskonna bakalaureuse lõpuaktusel Wislawa Szymborska luuletust "Suures summas"
.
Luuletus ise on selline:

Ma olen, kes olen.
Arusaamatu juhtum
nagu iga juhtum.

Mul oleksid võinud olla ju teised esivanemad,
oleksin võinud
välja lennata teisest pesast,
oleksin võinud
olla käbi teisest kännus.

Looduse garderoobis
on kostüüme rikkalikult.
Ämblik, kajakas, põldhiir.
Iga kostüüm istub nagu valatult
ja nad kantakse
kuulekalt kulunuks.

Minulgi ei olnud valikut,
aga ma ei kurda.
Oleksin võinud olla keegi
palju vähem personaalne.
Keegi kalaparvest, sipelgapesast, mesilassülemist,
tükk tuulest rasitud maastikust.

Keegi palju vähem õnnelik,
kasvatatud karusnaha pärast
või pühadelauale,
miski mikroskoobiklaasi all.

Juurtega mullas kinni puu,
millele läheneb kahjutuli.

Rohulible, mida tallab
mõistmatute sündmuste kulg.

Üks tume tüüp,
kes pimestab teisi.

Või kui ärataksin inimestes hirmu,
üksnes vastikust
või haletsust?

Kui ma oleks sündinud
vales hõimus
ja teed oleksid minu ees kinni.

Saatus on mulle
seni armuline olnud.

Oleksin võinud jääda mäluta,
mis peab õnnehetki meeles.

Minult oleks võidud võtta
kalduvus võrrelda.

Oleksin võinud olla mina ise -- kui imestamisvõimeta,
see tähendab,
et hoopis keegi teine.