Martin Helme: Lehtme vargust ei saanud ju enne valimisi paljastada, sest EKREIKE oht oli reaalne

Ma ei hakka väga pikalt aega kulutama selle peale, et nahutada Eesti täiesti ilmselgelt politiseerunud õiguskaitseorganeid, prokuratuuri, kaporatuuri, kuidas iganes me seda nimetame, kes tõesti siis, kui soovib, alustab Kert Kingo kuluhüvitisest, mõne tuhande eurosest kuluhüvitisest kriminaalasja ja muudkui menetleb ja menetleb ja menetleb, ja kus menetlus ongi karistus osaliselt, nii nagu oli Marti Kuusiku puhul. Ja kui ei soovi, siis ei juhtu midagi, siis ei näe ja ei kuule, nii nagu oli Liina Kersnaga või nii nagu oli Keit Pentus-Rosimannuse lähetamisega kontrollikotta. Ei näe! Ei näe! Kuidagi ei näe neid paragrahve, mis annaks võimaluse kas või midagigi alustada.

Minul on veel meeles – ma arvan, et meil kõigil on veel meeles – see totalitaarne ja hüsteeriline õhkkond, mis meil aasta tagasi või natuke rohkem kui aasta tagasi Eestis oli ja mida üritatakse meeleheitlikult üleval pidada ka tänasel päeval. Kõik, kes ei anna oma raha vabatahtlikult, on Putini agendid. Kõik, kes ei ole nõus kohe laskma Eestit üle ujutada 44 miljoni vene keelt kõneleva inimesega, kes ennast nimetavad ukrainlasteks, on Putini agendid. Kõik, kes ei pane oma koduleheküljele sinna üles bännerit Slava Ukrainiga või ei pane omale käisele "Slava Ukraini" või ei alusta Riigikogu istungit, hüüdes "Slava Ukraini!", on kindlasti kohe putinistid ja Vene agendid. Mul on see meeles.

Ja vaat sellise hüsteerilise ja totalitaarse ühiskondliku õhkkonna loomise tagajärjeks on: loomulikult, ettevõtlikud inimesed hakkavad ära kasutama seda. Kui igaüks tunneb, et tal on kohustus, vabatahtlik kohustus oma pensioni kõrvalt mõni eurokene veeretada maailma päästmise üritusse, sest muidu sa oled ju ilmselgelt Kremli käsilane – no veel kord, ettevõtlikud inimesed loovad arved ja reklaamivad neid arveid. Ja nagu öeldakse, inglise keeles on ilus ütlus money talks, bullshit walks ehk "raha räägib ja sõnnik kõnnib."

Ja me näeme nüüd seda tagajärge. Kõik teadsid! Kõik teadsid, et Lehtme on pätt. Oli juba varasemas töökohas pätsanud. Tegelikult ka siis oleks võinud juba kriminaalasja alustada, aga noh, kena noor inimene ja ettevõtlik ka veel kõigele lisaks, kolmas sektor ikkagi. Kodanikualgatus! Kodanikualgatus, kodanikud! Ja jäeti sinnapaika. See on muidugi alati vale sõnum. Kurjategija mõtlemisviisiga inimesele on see alati vale sõnum, et kui sai ühe korra karistamatult, siis tingimata ei jää järgmine kord tulemata. Ja on inimesed, kes teavad seda. On inimesed, kes räägivad seda ametnikele ja poliitikutele. Ausalt öeldes sama lugu nagu Marko Mihkelsoniga. Kõik olevat teadnud, mida ta teeb – ajakirjanikud ja uurimisorganid ja teised poliitikud –, ainult mina ei teadnud, tuleb välja. Lehtmega sama lugu: kõik teavad, aga ei saa ju enne valimisi, see ei lähe kokku narratiiviga. Meil on narratiiviloome! See ei lähe kokku narratiiviga. Tuleb välja, et tegelikult tehti lihtsalt tavalist petuskeemi.

Petuskeemi võtmeosa tavaliselt on nutulugu, südantlõhestav nutulugu, kuidas tuleb aidata. Ma ise istusin sealsamas puldis, kui Lehtme siin sõna otseses mõttes pisarat pigistas ja rääkis, et andke raha. Andke raha! Ja inimesed läksid liimile. Kümned tuhanded inimesed andsid eurokese oma toidulaua kõrvalt ja näe, raha läks küünetehnikute pangaarvele ja tuli kilekotiga Eestisse tagasi. Küsimus number üks. Kas Lehtme tegi oma isikliku kampaania selle rahaga? Seda peaks uurima nii uurimisorganid, sest sellisel juhul on tegemist veel eraldi uue kuriteoga, kui ka tegelikult ERJK. Aga mida me ERJK‑st ootame? See on sotside juhitud samasugune poliitiline organ, mis tegeleb ainult nende juhtumitega, mis neile sobivad, ja need, mis neile ei sobi, neid ei huvita. Tõestagu vastupidist!

Teine küsimus: kui tuli kilekottidega Eestisse see raha, siis kas need inimesed, kes annetasid Eesti 200‑le suuri summasid enne valimisi, annetasid ikka enda raha? Või oli tegemist rahapesuga ja rahapesu abil erakonnale pestud kriminaalse rahaga? Eelkuritegu on olemas. Vähemalt seda uuritakse. Need on asjad, mis ei saa jääda lahti võtmata. Ja loomulikult me kõik saame aru, narratiiviloome huvides tuli kuni valimispäevani vähemalt kramplikult kivinäoga teeselda, et kõik on koššer. Sest muidu tuleb ju EKREIKE. Mis me räägime, võib varastada, peaasi et ei tule EKREIKE. Võib valetada, peaasi et ei tule EKREIKE. Võib nutta ja hüsteeritseda, peaasi et ei tule EKREIKE. Noh, ma loodan, et need inimesed, kes said, mis nad tahtsid, on nüüd õnnelikud.