Idiootsuse Revolutsioon - Gagarini tee

GAGARINI TEE
Arvi Siig


Põlislaanes
keset kuusinas kuuski
kui stardivalmis rakette
seisid kord sina,
inimmõistus,
ristsõnamõistatustähise laotuse all.

Tõmmu öö näol
sirasid heasüdamlikud (tedre)tähed,
aga ometigi muigas ta,
lugedes kuu sirpse silmaga
sinu mõtete malekäike.

Sinus oli alateadlik igatsus,
mis, heites seljast
maise kuue,
käed püksitaskus,
läks jalutama kesköisele Linnuteele,
sest juba lapsena
sirutasid sa päikese poole
oma väikese käe,
ja jonnisid,
kui ema teda sulle
mängida ei andnud.

Sealt tõid sa oma argipäevadesse
Elu deviisi –
«Üles, tähtede poole!» –
ja raiusid sihi
suurimasse kõikidest laantest –
Tundmatusesse.

Sul oli kaks kätt,
sul oli kirves ja kirka,
sul oli rahutu süda,
ning ikka ja alati
kaugusse vaatavad silmad.
Kõik oma teed
ehitasid sa
silmapiiride sihis,
sinna, kus mõistmatult sinine taevas
sinu jalge ette end laotas.

Mööda neid magistraale
kihutasid kummide vidinal
uute mõtete läikivad limusiinid,
mürisesid tegude lastrasked rongid,
kuni sina,
inimmõistus,
raiusid raketi-suruõhuhaamriga
läbi kosmose pilkase kaljuseina
Suurima Kõikidest Teedest.

Seal,
universumi parseksetes kaugustes
ootab meid kõik,
millel praegu ei ole veel nime.
Aga teel tähtede poole on juba nimi,
tee uute maailmade poole on valla –
see on
Gagarini Tee.

/ „Trompetisoolo“, 1962 /