Kohtumõistjad (5): Km

Hea sõber, tere tulemast tagasi Kohtumõistjate raamatu vaimuliku vaatluse juurde. Täna käsitleme Kohtumõistjate raamatu algust, peatükki 1, salme 16 kuni 19. See on lugu suurtest võitudest, mis on saavutatud Jumala abiga, aga ka sellest, kuidas uskumatuse vari langeb juba võidukäigu alguses Iisraelile.
Kuulame kõigepealt sõnumit ennast:
Km 1:16-19: "Ja Moosese äia, keenlase lapsed olid tulnud Palmidelinnast koos juudalastega Juuda kõrbe, mis on Aradi Negebis; nad läksid ja elasid sealse rahva hulgas. Ja Juuda läks oma venna Siimeoniga ja nad lõid neid kaananlasi, kes elasid Sefatis, ja hävitasid linna sootuks; ja linnale pandi nimeks Horma. Ja Juuda vallutas Assa ja selle maa-ala, Askeloni ja selle maa-ala, Ekroni ja selle maa-ala. Issand oli Juudaga ja seetõttu ta vallutas mäestiku; aga ta ei suutnud ära ajada oru elanikke, sest neil olid raudsõjavankrid."

Peab ütlema, et võitjatel on alati sõpru. Iisraeli väed olid maale tungimisel võidukad, ning selle märgiks liitusid nendega ka Moosese äia, keenlase Iitro järglased. Need keenlased, kes kuulusid moabiitide suguarusse, asusid elama Juuda kõrbesse koos juudalastega, nad elasid Iisraeli rahva keskel kaua ja sõbralikult. Tänu sellele sõbralikule hoiakule andis kuningas Saul neile hiljem armu.

Kuid oluline on meeles pidada: tõelised sõbrad jäävad ustavaks ka katsumuste aegadel.
Lisaks sellele sõprusele oli võidukäigu võti ka suguharude vaheline usaldusväärne koostöö: Taaskord toonitatakse, et Juuda läks välja oma venna Siimeoniga. Kui Juuda oleks otsinud liitu ebajumalateenritega, oleks sellega kaasnenud nõrkus ja kaotused. Kuid nad võitlesid Jumala kartuses ja Issand oli nendega.

Nii öeldakse meile, et Juuda ja Siimeoni väed lõid Kaananlasi Sefatis. Nad hävitasid linna sootuks ja nimetasid selle Hormaks. See uus nimi, Horma (härem), viitas vande alla panemisele. Nimevahetus vihjas kaananlaste ebajumala hävitamisele ja rõhutas elava Jumala abi.

Nad mitte ainult ei võidelnud Jumala kartuses, vaid jagasid ka võidu tulemusi Jumala kartuses. Isegi keset suuri võite ei unustanud nad üksikute huve ja õigusi, andes Kaalebile Hebroni, nagu Mooses oli käskinud.
Me näeme, et koostöö Jumalaga toob võite. Kui me omalt poolt kõik teeme, on ka Jumal meie abi ja kilp. Kuigi Jumal teadis, et Juuda ja Siimeoni usk peagi raugeb raudvankreid nähes, õnnistas ta neid jätkuvalt. Isegi kui meie koostöö Jumalaga lähtub väga väikesest usust, võib see viia väga suurte võitudeni.

Ja siis saabub suur AGA: Nad keskenduvad nähtavale. Pärast mäestiku vallutamist (Arad oli näiteks kananiitlik linn, mis hävitati), suutsid Juuda väed vallutada ka rannikualal kolm viiest vilistide linnast: Assa, Askeloni ja Ekroni. Vilistid kujunevad hiljem Juuda kõige raskemini alistatavaks vaenlaseks, kelle rauast mõõk ähvardab kogu Iisraeli. Askelon, näiteks, oli ajalooliselt rikas linn Vahemere ääres, 20 km Gazast põhja pool, mis suutis oma osava poliitikaga sageli hävingut vältida. Kuid oli hetk, mida kinnitab tugev põlengukiht arheoloogilistel väljakaevamistel, mil Juuda ja Siimeoni võitlejad selle linna vallutasid.

Tundub, et pärast nende kolme linna langemist tõid vilistid välja oma raudvankrid – tänases mõttes "soomustehnika". Ja nüüd saabub pöördepunkt. Me kuulsime: "Issand oli Juudaga ja seetõttu ta vallutas mäestiku" ja siis tuleb suur AGA, "aga ta ei suutnud ära ajada oru elanikke, sest neil olid raudsõjavankrid".

Juuda usk lõi kõikuma, sest ta vaatas nähtavale. Ometi oli Jumal Moosese kaudu neile öelnud: "Kui sa lähed sõtta oma vaenlaste vastu ja näed hobuseid ja sõjavankreid... siis ära karda neid, sest sinuga on Issand, su Jumal..." (5Ms 20:1). Kuni nad usaldasid Jumalat, nad ei kohkunud.
Kuigi Joosua oli varem sõjavankreid võitnud ja Baarak võitis sajand hiljem koguni 900 vankrit, lõid Juuda ja Siimeon araks. Tagajärjeks olise see, et viljakad alad jäid neile kättesaamatuks.

Juhi Usu Nõrgenemise Hävitav Mõju.
Juuda oli Jumalast valitud juhtima seda sõda, mis järgnes Joosua surmale. Niikaua kui Juuda oli tugev, oli ka Siimeon tugev.
See lugu on võimas hoiatus meile kõigile: ükski meist ei ela üksnes endale. Kui meie usk nõrgeneb, siis nõrgendame me ka teiste usku.
...
Me näeme, et usk, mis lõi kõikuma raudvankreid nähes, oli see, mis hakkas viima rahvast ka Jumalast eemale. Meie isiklik kogemus ja Jumala tõotused peavad aitama meid hoida püsiva usalduse suunda.

Lõpuks võime öelda:
Kuigi elukroon on tõotatud neile, kes on ustavad surmani, ei keela Issand oma armu ka neile, kes komistavad ja langevad. Olgu see lugu meile meeldetuletuseks, et meie pilk peab olema alati suunatud Jumalale, mitte nähtavatele "raudvankritele", mis meid hirmutada püüavad.
Järgmises osas räägime benjaminlaste passiivsusest.

Järgmine kord räägime juba benjaminlaste passiivsusest.

#Jumal #Juuda #raudvankrid #usk #võit
‪@JoosepTammo‬