Teekond Taevalinna (1)

Hea sõber, täna alustan John Bunyani "Palveränduri teekonnast" ajendatud mõtiskluste sarja. Miks just John Bunyanist inspireeituna? Kõik rahvad on läbinud mõõdutundetuid ja segaseid aegu. Nii ka meie. Selles vaimses segaduses otsime märke ja juhiseid kuidas jõuda kristlastena igavesele eesmärgile - Taevalinna. ...

Nii ma siis võtsingi selle imelise 1678 ja 1684 aastal vanglas kirjutatud raamatu ja hakkasin seda uuesti üle lugema.
Soovitan Sullgi seda raamatut ise lugeda. The Pilgrim’s Progress, 1678) on inglise vaimuliku kirjanduse üks mõjuvõimsamaid ja enimloetud teoseid. Kasutan Anne Lange tõlget, mis on ilmunud Allika kirjastuse väljaandena. ...

Ma ei kavatse loetut ümberjutustada. Kasutan sellest vaid põhilisi probleeme ja motiive millega kristlane maisel teekonnal kokkupuutub. Märkad kindlasti kuivõrd sarnased on tänapäeva teeliste vaimsed kogemused toonastega.
Kuid minu mõtiskluste seeria liigub siiski filosoofia ja teoloogia järsul ja ohtlikul nõlval. Loodan, et see aitab sindki oma teekonda paremini lahtimõtestada.

Nüüd siis ikkagi lühike pilguheit raamatu enda põhilistesse teemadesse ja motiividesse.
"Palveränduri teekond" on kirjutatud vangikongi hämaruses jutlustaja poolt, kes keeldus vaikimast ja jäi kindlaks oma usulistele veendumustele.

Selle loo peategelane on Kristlane, kes enne seda on lihtsalt vääritu.
Nii võiks ta olla iga inimene, kes on tundnud, et ta elu vajaks muutusi. Ta ütleb: "Nähes, et linn, kus ma elan, on määratud hävingule tõusin ma teele, et leida pääsemise paik."
Linn, kus ta elab on Hävingu ehk Hukatuselinn. Linn täis hääli ja säravaid tulesi. Linn mis on rajatud tühjusele.
Kristlane lahkub sealt mitte oma teadmisetele vaid usule toetudes. Sest usu teekond ei alga mitte siis, kui sa midagi tead - vaid siis, kui sa enam ei suuda jääda sinna, kus sa parajasti oled.

Ta teekond läheb läbi meeleheite soo, kus iga samm kisub meeleheite mülkasse. Keset seda ebakindlust ütleb ta endale: "Ma ei suuda enam uskuda." Kuid just seal, keset pimedust hakkab paistma esimene valgus. Sest usk, leiab Bunyan ei ole tunne ega kindlustunne - see on liikumine edasi, isegi siis kui kõik tundub kahtlane ja kõle. Ta ütleb: "Ma nägin, et tee, mis viib taevalinna, ei ole tasane, vaid järsk ja kivine, kuid need, kes seda rada püsivalt käivad, saavad oma hinge rahu."

Teel kohtab Ristiinimene Ilmatarka, kes soovitab tal minna mugavamat teed. Ilmatark lubab, et hing saab kergendust ka ilma liigse vaevata. Kuid Kristlane leiab siiski, et mugavus ei vii kuhugi, kui see ei vii tõeni.
"Kõik teed näivad õiged sellele, kes ise endale on juhiks, aga nende lõpp on surma tee."

Lõpuks jõuab Kristlane rist juurde. Siin juhtub midagi, mida ta ei suuda sõnadesse panna. Süükoorem mida ta endaga kannab langeb korraga maha ja kaob. Ta seisab risti all tühjade kätega, kuid kergendatud hingega. Ta on kogenud andestust. Ta ei ole enam moraalne võlgnik, vaid vabakslastu.
Ta võib öelda: "Koorem libises mu seljast ja veeres eemale, kuni see kadus kaljuhauda. Ja ma nägin, et see oli hea." Selles lauses on kogu evangeelium kokku võetud. Inimese patu koorem langeb, sest Kristus on selle ristile kandnud.

Kuid Kristlase teekond ei lõpe seal. Teele jääb veel Meeleheite ehk Kahtluse loss, kus elab hiid Meeleheide ja Hiilguse linn, mis on täis säravaid illusioone.
Kõik need paigad on inimeses endas. Me kõnnime siin keset inimhinge maastikke - läbi lootuse ja hirmu, uhkuse ja meeleheite. Kuid Kristlane ei jää säravaisse illusioonidesse kinni, sest tal on nüüd kaks kaaslast Ustav ja Lootus. See on vaimne vennaskond, sest taevariigi teed ei saa käija üksi. Seda teed saab käija vaid osaduses.

Lõpuks seisab Kristlane Surmajõe kaldal. Vesi on tume ja vool tugev. Teda valdab kartus. Kuid Lootus ütleb talle: "Ole julge, vend! Vesi on sügav vaid selle jaoks, kes ei usu."
Ta astub vette ja astub sellest teisel kaldal välja. Taevalinna väravad avanevad ja ta kuuleb sõnu: "Sisene rõõmusse, sa ustav sulane!"

Hea sõber, John Bunyan'i "Palveränduri teekond" on enam kui üks allekooriline vana lugu. See lugu räägib meie kõigi teekonnast, mis viib läbi segaduste ja selguse, pimeduse ja valguse, läbi kahtluste, mis õpetavad usaldust.

John Bunyan kirjutas selle raamatuna, kuid tegelikult on see palve, et me ei eksiks mugavuse radadele, vaid julgeksime minna edasi isegi siis, kui tee läheb läbi valu. Sest iga samm edasi on samm suurema valguse poole. Bunyan ütleb: "Kui sind valgustab see valgus, mis ristilt paistab, siis tead, et su jalad on juba taevapoole teel."

Hea sõber, nagu ütlesin, ei kavatse ma "Palveränduri teekonda" edaspidi detailsemalt ümber jutustada, küll aga selle loo teatud motiive ja mõisteid teoloogilis filosoofiliselt laiendada.

Järgmine kord räägime lähemalt patust ja patu koormast.

#bunyan #Kristlane #palverännak #Taevalinn
‪@JoosepTammo‬